Kui sügisel käis Männiriisika rühm Valgejärve loodusrajal tuvumas erineva metsaloodusega, siis KIK- i toel sai teoks teinegi õppesõit  - seekord mere äärde. Viimsi Rannarahva muusemis ja  Viimsi Vabaõhumuuseumis toimus õppepäev teemal:  "Eestlased on mererahvas"

Viimsi Rannarahva Muuseumi majas tegi programmijuht Annaliisa meile näitlike filmide põhjal selgeks, miks ei tohi prügi maha või veel vähem vette visata, sest merest satub prügi läbi kalade uuesti inimese toidulauale.  Et prügi vähem tekiks, siis on kasulikum poest osta kotid, mida saad toidukaupade koju toomiseks kasutada mitu korda järjest või siis biolagunevad kilekotid, mis kõdunevad loodusesse sattudes kiiremini kui tavalised kilekotid. Üleüldse tarbitakse liiga palju asju, mis on pakendatud plastikusse, mõni asi veel mitmekordses pakendis.

Selle kõrval saime teada, et elame Läänemere ääres ning meie kahjuks on see üks maailma kõige saastatum sisemeri. Vesi selles vahetub 30a jooksul, sest vana vesi välja ja uus vesi sisse saab ainult kitsa Taani väina kaudu liikuda. Saime teada millised kalad, loomad, linnud elavad Läänemeres või selle ääres. Põnev oli teada saada, et Läänemere ääres elab 7 liiki kajakaid. Lestakala ujub üks külg allapoole mitte kõhuli nagu õp Katrin arvas. Eestil on kokku 2222 saart.

Teises õpperuumis olid erinevad prügiämbrid siltidega ja erinevat prügi, mille sorteerimisel paluti laste ja õpetajate abi. Lapsi veeti kavalasti ninapidi, sest anti kommi ja selle paberi pidi panema õigesse prügikasti - kas paber ja papp või pakend. Enamus panid paber ja papp prügisse, kuid õige oli pakend. Esiteks oli see läikiv kommipaber ja teiseks oli seal sees olnud komm ehk see loetakse siis pakendiks. Õpetajad pandi proovile selle küsimusega, et kuhu käib papist munakarp. Õp Katrin arvas, et see sobiks nii papp ja paber kui ka pakendi kasti, kuid tegelikult on see munakarp ja majapidamispaber tehtud sellisest materjalist, mida on juba mitmeid kordi ümbertöödeldud ja enam ei saaks seda töödelda. Seetõttu käivad papist munakarbid ja majapidamispaberid biojäätmete hulka. Me juba teadsime, et plastikust tehakse fliise ja spordiriideid, kuid uueks teadmiseks saime selle, et keskmise meesterahva spordipluusi valmistamiseks kulub 7 pooleteiseliitrist plastpudelit. Lõpetuseks pani igaüks endale teemakohase peakatte pähe ja roniti laevale, et merd vallutama minna.

Tegime väikse sõidu edasi Viimsi Vabaõhumuuseumisse, kus hoovis tervitasid meid ka 2 lammast. Lambad küll nosisid rohtu, aga nende asemele tekkisid meie rühma "mängulambad", kes määgimist harjutama hakkasid. Laste rumalusel polnud piire ning kui lambad ei lasknud endale pai teha, siis kiputi lambaid taga ajama. Üks lammas kukkus seetõttu ja tegi uperpalli, mille peale nii mõnigi laps nalja sai. Õpetajad tegid selgeks, et lammas oli väga hirmul, ning oleks võinud põgenemisel kukkudes viga saada. Laste näod muutusid seepeale tõsiseks.

Vimsi vabaõhu kompleks on eriline selle poolest, et majad on säilinud selliselt nagu nad ennemuiste ka seal olid. Esiteks viidi meid ühte majja ja kui tagakambrisse jõudsime, siis saime teada, et sealne peremees oli teinud selle karile jooksnud laeva kajutist. Muud ruumid ehitati hiljem selle kajuti külge. Ja kui peremees soovis vaiksel päeval end merekaruna tunda, siis pidi naine väljas ämbriga vett aknale viskama... Veel külastasime rehielamut ja selle eriliseks tunnuseks oli see, et müürid olid laotud Pirita kloostri varemetest toodud paekividest. Põnevad olid veel näitlike majakate piirkond, kiikede plats ja kivide pealne turnimine mere ääres...

Nähtu ja kuuldu kinnistamiseks saime lasteaeda kaasa teemakohase töölehe, et oma teadmisi kinnistada. Ilm oli küll jahedavõitu, kuid lastele meeldis ja õpetajadki said mõneski küsimuses targemaks.

Pildid leiate galeriist

Katrin Pihlakas, männiriisika rühma õpetaja