Kuidas õppida ajalugu nii, et see oleks huvitav?

Üldiselt võiks öelda, et keskaeg oli ajaloos pikk periood vana- ja uusaja vahel, mis kestis kokku 1000 aastat. Öeldakse ka, et keskaeg oli pime aeg.

Mis siis aga tegelikult sinna perioodi mahtus? Püüdsime heita pilku kirjandusele, kui 9. klassi õpilased lugesid keskaja luulet, kuulasime keskaja muusikat ja usun, et nii mõnigi püüdis ka tantsusamme seada. Heitsime pilgu rõivamoele, kõikidel oli võimalus riietada end keskaegsetesse riietesse. Kõige enam kasutasid seda muidugi 5. ja 6. klassi õpilased, kui nad rõivastusid ümber keskaegseteks Tallinna elanikeks ja andsid meile oma lavastuse kaudu teada, kuidas nägi keskaegne Tallinn välja, missugused ametimehed seal toimetasid, kuidas oli ametiõppimise süsteem – õpipoiss-sell-meister, kuidas me saime sellise mõnusa maiuse nagu seda on martsipan. No eks ikka ulakuse läbi sündis selline ime!

Et mina armastan muinasjutte ja mind on paelunud mütoloogilised olevused-loomad, kes elavad edasi muinasjuttudes, oli mul suur soov tutvustada uhkeid keskaegseid gobeläänvaipu, kus on jäädvustatud lugu ükssarvikust ja kaunist daamist. Keskajal valmisid 7 vaipa, mille peategelasteks olid daam, ükssarvik ja lõvi, meie päevini on säilinud 5 gobelääni, neid saab näha Prantsusmaal Cluney muuseumis. Meie püüdsime luua samade tegelastega ja sarnase meeleoluga vaipa, seintel oli lähemalt uurimiseks veel 2 vaipa. Uurisime, missugused taimed olid tuntud, missugused olid neist vaipa kootud, aga ka linnud-loomad.

Stendidel tutvustati mitmeid teemasid – nt kuidas kasvatati rüütleid, kuidas need vaprad mehed võitlesid, lõbutsesid turniiridel, mida austasid. Austasid nad 3 asja – Jumalat, kuningat ja naise ilu. Kauni naise ilu kiituseks oli loodud ka luuletus, mida 9. klass esitas.

Õppisime tundma ka ürte ravimtaimede ja maitsemeelte ergastajana, taimetark tutvustas neid taimi, mida igapäevaselt enda ümber näeme. Kas polnud veider arusaam, et keskajal tunti vaid metsmaasikat ja tedagi peeti ravimtaimeks. Maasikate ümber hõljus kerge kartuseloor, sest nad kasvasid tavaliselt paikades, kus oli palju mürkmadusid.

Stendilt saime ka teada, kuidas pesti end siis, kui vannituba tänapäevases mõttes veel ei olnud ehk kuidas keskajal puhtust peeti ja kuidas elasid need inimesed, kes pühendasid end jumala teenimisele ja eraldasid end kindlate kloostrimüüride varju, eemale kõikidest maistest ahvatlustest. Saime teada, missugused olid kloostrielu reegleid, kus õpiti vaimulikke luuletusi, uuriti pühakirja ja õpiti ladina keele kõrval ka matemaatikat, astronoomiat, muusikat, grammatikat ja retoorikat, ning et tunniplaanis olid ka ilmalikud asjad, nagu aiatöö, mõningate ravimtaimede kasvatamine ja käsitöö.

Põnevad olid keskaja kirjandust ja kirja kujutavad materjalid. Kus juttu nii miniatuuridest kui esitähtede kaunistamise kombest, ladina tähestikust ja gooti kirjast. Nägime väikseid detailseid joonistusi, mida viljeldi nii antiik- kui ka keskaja kaunistatud käsikirjades. Varasel keskajal hakati miniatuurmaale tegema põhjusel, et edasi anda piibli sisu, sest paljud ei osanud tol ajal lugeda. Algselt olid miniatuurid munkade poolt käsitsi usuraamatutesse maalitud pildid, edasi maalisid juba ilmalikud meistrid. Eriliselt kaunistati ka suuri algustähti. 

Aitäh kõikidele õpilastele ja õpetajatele, kes kaasa lõid! Järgmisel aastal valime uue teema.

Virve Õunapuu, ajaloo õpetaja

 20180510 112327